Agility ja mina

Agility ja mina ehk panin kirja kõik, mis veel meeles 🙂
1991.a. toimus minu teada esimene agilityga seotud üritus Eestis ja loomulikult olin seal kohal ka mina J. „Suomen agilityharrastajien vierailu Tallinnassa“ ehk Soome agilityharrastajate külaskäik Tallinnas toimus 6-7.4.1991.a. Tallinna Linnahallis. Kui päris aus olla, siis minu mälestus sellest üritusest on üsna ähmane, kuid õnneks sai tol korral ostetud kataloog ürituse infoga – väike ülevaade agilityst, Ritva Herrala kokkuvõte agilityst Soomes (alates aastast 1985) ning tookordsete esinejate nimekiri. Lisaks on mul samast aastast säilinud EKLi poolt välja antud „agility juhend“ kus on ära toodud tolleaegsed FCI agility eeskirjad ning isegi takistuste joonised (ka need on mõneti erinevad praegustest takistustest).

See esmane kokkupuude agilityga oli küll väga põgus, kuid jättis oma jälje. Minu teine koer – saksa lambakoer Brem – viis mind kokku superlahedate „saksa lambakoerte inimestega“, kellest agility kontekstis tuleb kindlasti eraldi välja tuua Anne Peet. Tema on naisterahvas, kes saab mida tahab! Ja tema tahtis peale 1991.a. agility esinemist nähes endale ka agility takistusi. Arvake, kas ta sai need J. Kui mina oma sakslasekutsikaga tänu õnnelikule juhusele (nimega Heli Thomson) nende aia taha sattusin, seisis seal igal juhul poom täies hiilguses!
Tõsisem agility „jõudis meie õuele“ aastal 1994 – minu sakslane oli siis 1,5 aastat vana ja tegutsesime koos oma sakslasteomanikest sõpradega mitteametliku klubi Onyksi nime all (Anne Peet, Kristi Pärn, Vilve Roosioks, Heli Thomson). EKL sai Soome Kennelliidult nende vanad agility takistused ja oli nõus need takistused meile kasutada andma tingimusel, et esineme augustikuisel EKLi näitusel agility demoga. Meie meelest polnud see loomulikult mingi probleem, 2 kuud on ju nii pikk aeg JJJ. Rentisime siis Viimsi staadionilt endise meeste tualettruumi takistuste hoidmiseks (500 EEK/kuu) ja sealsamas staadioni kõrval korra-paar nädalas ka harjutasime. Mõnel korral käis meile tuge pakkumas ka Sirje Vets, kes oli agilityga Soomes kokku puutunud. Meil kõigil olid tol ajal sakslased ja õpetamise metoodikaks loomulikult ajale kohaselt – perenaine ütleb, koer teeb, kui ei tee, siis aitame kaasa ja teeb. Kõik koerad said takistused üsna kiirelt selgeks, sest eelnev kuulekusekoolitus oli ju baasiks all. Selgeks all pean ma silmas siinkohal loomulikult seda, et kui ütled A siis koer läheb takistusele A, mitte seda, et ta teeb ideaalselt kontaktpindu või on takistusel piisavalt kiire vms. Neid asju ei osanud me isegi mõtetes nõuda. Teine asi, millest me tegelt halligi ei jaganud, oli raja ehitamine, planeerimine ja läbimine. Meie treeningutel panime aga takistused üles, iga kord muidugi veidi isemoodi, aga meie suurim viga oli seotud kuulekusega – koer pidi ju alati vasemal pool olema! Seega esimesed videod on nüüd takka järgi vaadates seetõttu just eriti koomilised, et jookseme kogu aeg ise suuremaid ringe, et saaks ikka koerast vasakul olla J.
Sügisel 1994.a. toimus meie esimene agility demo Kalevi spordihallis EKLi näituse raames. Põrandal olid vaibaribad, enamus tõkkeid libedal puitpõrandal. Meie jaoks oli rada väga ebasobivalt planeeritud, sest pidime ju koerast vasakul olema! Rada oli põhimõtteliselt kolm sirget ja lõpetuseks esimene sirge uuesti. Et saaks ikka koerast vasakul olla, siis muidugi pidime meie – koerajuhid – jooksma välimist ringi. Lisaks meie sakslastele osales esinemisel Maire Tõnurist oma saksa dogiga ja Soomest olid kohal mõned koerad nende taset näitamas. Praegu tagasi vaadates olime ikka tegelt jummala tublid ja peale 2 kuud saime täiesti normaalselt kõigi rajale pandud takistustega hakkama (tõkked, A, rõngas, pool, kiik, laud, kott, müür, tunnel, slaalom).

Peale agility demot tegime tookord ka flyballi etteaste – võistlesime soomlastega ja minu mäletamist mööda väga alla ei jäänud ka! Meie koerajuhid küll jooksid koertega kaasa, mitte ei saatnud koera stardist tõketele – pall flyballi masinast – koos palliga tõkkeid ületades finishisse tagasi.
Talvel 1994 saime oma kasutusse Viimsis sohvoosi suure vana kasvuhoone. Anne mees Kalev oli nii kena ja tekitas meile hulgem takistusi. Isegi tunneli saime – oranzist riidest tunneli õmbles meile Kairi. Nii me seal siis trenni tegime vahelduva eduga, sest samad koerad osalesid üsna aktiivselt ka muudel aladel – kuulekus, põllujälg, IPO. Tol ajal saime ka nii mõnigi kord nöökimist, kuna enamik tõsiste saksalambakoerte omanikest pidas agilityt tilulilutamiseks, meil aga oli väga lõbus koos oma koertega J.

1995.a. suvel oli meil korduvalt mitmeid agility+flyballi demosid näitustel ja teistel koerte üritustel. Lisaks EKLi näitustele käisime Tartus, Rakveres, Kohtla-Järvel. Videoid vaadates peab ütlema, et mõningast arengut on ikka ka näha – nimelt saab koera juhtida ka olles ise temast paremal, vahetada poolt – algeline valss ja eest-tagant lõikamine!

1999.a. kolivad meie agility takistused Külli tagaõuele Pirital ja saavad uue kuue ehk siis värvimise talgud. Vambola keevitab valmis uue slaalomi, mille transportimist mäletan enam kui selgelt…. Kevadel 1999.a. korraldas EKL agilityvõistluste korraldamise koolituse, kus lektoriks Mia Puruskainen Soomest. Sellelt koolituselt saime palju häid ideid ja mõtteid, mida lisaks agilityle kasutasime edukalt saksa lambakoerte erinäituste korraldamisel J.

Suviti on EKLi jt. näituse raames endiselt esinemisi. Aastast 2000 on alles lausa mingi esinemise hindamisleht:

Ja aasta 2000 oli veel eriline – siis toimus Helsingis Agility MM kuhu meie Onykslaste seltskond (lisandunud olid Illika Lõhmus, Vambola …, Külli Soo ja Tiina Nellis) otseloomulikult!!! reisi ette võttis. See oli meie jaoks tõeline elamus, sest nägime ju siis tolleaja tipp taset! Eriti koomiline on muidugi praegu vaadata siis tehtud videoid, kus lisaks täiesti teistsugustele juhtimisvõtetele ja raja ülesehitusele on näha jooksmas peaasjalikult saksa lambakoeri J. Ja neid oli seal osalemas kokku ehk kümmekond, kuid meid huvitas ju peamiselt just meie oma tõug, keda siis ka ohtralt filmitud sai! Sellest MMist olen kirjutatud artikli ajakirja Saksa Lambakoer 4/2000. (seda artikklit nüüd lugedes on ikka päris mitu head naerukohta – hihiiii).

Aasta 2000 sügisest hakkasime agility trenne tegema Pirital, praeguse Selveri taga pargis. Kuna see oli ilma valveta plats, siis enamusi takistusi vedas Anne mees Kalev vapralt oma autoga iga kord kaasa, teised said metsa alla ära peidetud. Kontaktpindadest saime tol ajal vaid kiike kasutada, sest A ja poom olid kaasa vedimiseks liiga massiivsed. No ja meie rõngas, see oli üle prahi J

2001.a. võtsin uue saksa lambakoera Bretti ja samal aastal õnnestus meil Viimsi vallalt saada luba põllu kasutamiseks koerte koolitamise eesmärgil ehk siis seadsime oma takistused püsivalt Randveres põllule üles. Ega see kerge ei olnud – pidevalt leidsid platsile tulles kuidas keegi oli üritanud lõket teha või onni ehitanud vms. Aga trenni me tegime ikka, isegi kui rohi oli vahel põlvini. Novembris 2001 korraldasime oma platsil lausa agility koolituse, kus meile nippe õpetamas käis Maire Tõnurist.

2002.a. sai TAKO omale Tähetorni angaari ja ka meie seltskond sai omale angaari kasutusloa. Lisaks olid aktivistid teistes klubides loonud piisavalt kontakte ja aprillis 2002 toimusid agility võistlusala kohtuniku kursused Ritva Herrala juhendamisel, kus me loomulikult osalesime (ja osad meie koerad olid praktilises osas ka hindamisalusteks).

2002.a. suvel toimus minu mäletamist mööda ka esimene ametlik agility võistlus, kus osalejaid oli ikka oma 13 võistluspaari (kataloogis 10 ja lisalehel veel 3 koera). Kuna mul on radadest video, siis võin kinnitada praeguse kogemuse baasil, et lihtsad need rajad ei olnud J. Tsiteerin nüüd Onyksi 2002 aastaraamatust:
„TAKO eestvedamisel toimusid 22.juulil 2002.a. esimesed ametlikud agility võistlused Eestis. Kohtunikuks Eesti esimene „verivärske“ agility kohtunik Maire Tõnurist. Onykslaste seltskond koondas oma read ning registreeris võistlustele ühtekokku kuus saksa lambakoera ja ühe welsh springer spanjeli. Alustasid midi klassi koerad, sest mini klassi esindajaid võistlustele registreeritud ei olnud. Midides võistles kolm koera – welshi terjer, sheltie ja väike puudel. Maksi klassis alustasid võistlust labradorid, kuid ka nendel ebaõnnestus seekord rada tulemusega läbida. Nüüd oligi järg meie sakslaste käes – esimesena läks rajale Natter, siis Nann, Brett, Mexa ja Brem. Järgmisena üks „vanadest tegijatest“ – suur puudel, kes alustas juba onykslaste vanade koertega samal ajal. Ja kogemus ilmselt mängiski rolli – vaatamata mõnedele rajalt saadud vigadele sai koer rajalt tulemuse.  Nüüd hoidsime pöidlaid meie seltskonna viimasele lootusele – Mooritzale – kes on agilityga tegelenud vahelduva eduga (loe: nagu perenaisel aega ja viitsimist on olnud) juba aastast 1995. Meie lootused ja ootused said seekord täidetud! Mooritz läbis raja ettenähtud aja piires ja lisaks veel mõne veaga vähem kui eelmine võistleja. Pidulikul lõputseremoonial said kõik koerad agility võistlusraamatud – kes tulemusega, kes ilma – ning kolm tulemuse saanud koera veel pehmed mänguasjad.“ (kahjuks ei ole kirjas kes oli kolmas tulemuse saanu…)

Selline nägi välja agility võistlusraamat, mis suuruselt on poole väiksem meie praegustest A5 formaadis võistlusraamatutest. Lisaks tegin pildi esimesest lehest – seal on näha, et siis olid turjakõrguse järgi jaotatud koerad vaid kahte võistlusklassi alla 40 cm ja üle 40 cm.

Sama aasta 20.augustil oli järgmine agility võistlus Vahikülas, seal said tulemuse kirja Mexa ja Anne. Minu mäletamist mööda oli see 2002.a. kui käisime Anne+Mexa ja mina+Brett koos TAKO agility harrastajatega Hourse Show`l Saku Suurhallis agility ja flyballiga esinemas.  

Talveks 2002 saime oma käsutusse Viimsis kalatööstuse vana silgutsehhi, mille koristamine juba oli elamus omaette. Aga puhtaks see sai ja oma takistused osaliselt ka seal üles panime. Enim on meeles tollest talvest külm ruum ja lukusulatus talgud igal nädalavahetusel, et üldse saaks trenni teha…

Järgmised suved olime endiselt Randvere platsil ja talvel vahelduva eduga Tähetornis. Kahjuks meie ülilahe seltskond veidi lagunes, ajad ja koerad muutusid. Järjepidevat ja eesmärgipärast treenimist ei toimunud, pigem sai agilityt tehtud muude koolitusalade kõrvalt ja eelkõige seepärast, et oli lõbus!
2003.a. suvel kolis meie koju jack russell`i terjer Lexi ja järgmise aasta alguses hovawart Tido. Lexi oli teadupärast võetud Martti koeraks ja minul temaga plaane ei olnud – mingi väike nakats, mul ju ikka alati suured koerad koolitamiseks olnud! Kuna Martti vahetustega töö tõttu ei saanud kutsikaga kooli minna, no siis käisin temaga seal mina. 2003.a. toimus vist TAKO korraldusel agility seminarid Ilona Rodionova ja Janita Leinoneni juhendamisel. Ilona koolitusel osalesin Brettiga (kellele agility tegelikult eriti ei meeldinud, seda tehti pigem minu soovil…) ja mäletan väga selgelt, kuidas Ilona uuris, kas mul on veel koeri ja kuuldes, et kodus on russell kasvamas, soovis edu temaga!  
Lexil oli 2004.a. algul suur trauma, mistõttu tema treeningud jätkusid alles kevad-suvel. Kuna Randvere platsil enam takistusi ei olnud, siis agility harrastamine oli veidi keerukas. Mäletamist mööda käisime koos Anne saksa lambakoer Mexaga vahetevahel Tähetornis, kuid mitte regulaarselt.
Mingil ajal (kes mäletab millal J?) sattusin koos trenni tegema Sveta-Bella, Pireti-Trixie ja Triinu-Evitaga. Igal juhul TAKO vanal kodulehel leidsin 2004.a. Tähetorni agility halli kasutamise graafiku ja selle järgi tegime oktoobrist seal trenni lausa 3 korda nädalas – reede, laupäeva ja pühapäeva õhtuti. Ilmselt käisin Lexiga piisavalt regluaarselt agilitys, igal juhul 2005.a. suve lõpus alustas Lexi oma võistluskarjääri! Esimese viiekaga jooksu saime juba teisel võistlusel, mis toimusid 2005.a. sügisel Tuhalas. No ja siis oli näpp juba antud ja käsi läks ka J. Koolitused jms., mida on väga ohtralt olnud, olen üritanud kõik üles kirjutada.
Siin Lexi võistlusraamat, mis muide on 30 numbrit peale Bremi oma välja antud. Ma tegelt muidugi ei tea, kas numeratsioon on ikka nii jooksnud või on mingil hetkel uuesti nullist alustatud…

2005.a. sai Sveta orgunnitud agility jaoks kasutusse Tondi maneezi, loomulikult teatud kellaaegadel ehk siis, kui hobused „puhkasid“. Sveta hankis kuskilt kontaktpinnad ja slaalomi, Martti ehitas valmis ajutised tõkked (mis on käigus veel tänaselgi päeval!). Kuna mul poiss oli siis alles beebi, käis Lexi treenimine väga erilise graafikuga – pühapäeva hommikul peale kella 7st söötmist läksin mina koeraga trenni ja tulin kella 10ks söötmiseks tagasi koju (jah, me räägime hommikustest kellaaegadest). Ja nii terve talve… peab ikka tahtmine olema ah! Selleks ajaks ühines meie treeningutega ka Tiina-Tessaga, seega ma enamasti ikka üski ei pidanud seda rada ette võtma. Teised küll pigem vältisid nii varaseid trennitunde, kuid õnneks tegi Sveta ka inimlikemal kellaaegadel ja nädalapäevadel seal agility trenne :).

2006.a. toimus Lexi esimene välisesinemine ehk siis sõitsime koos Triinu-Evitaga Helsingisse Stadi Games agility võistlustele. Edukas reis oli – kaks nulltulemusega rada viisid Lexi A2 klassi! Lisaks alustasin mina ka ise Tessaga treenimist-võistlemist, sest Tiina tegeles oma esimese väikse jõmpsikaga J.

2006-2007.a. talvel käisime trennides Meeruse hallis Koplis ja vist vahel ka veel Tondil. Kui ma õieti mäletan, siis Sveta juhendamisel treenisid seal koos meiega Riina-Chilli.
2007.a. ostis Natalja kontaktpindade takistused ja koos Tondi ajutiste hüppetakistustega kolisid need kõik TSKK platsile Teletorni lähistel, mis ongi meie koduplatsiks saanud. Samal aastal vahetas Lexi klassi ja sai A3 radadele asuda.

2007.a.-2008.a. talvel tegime trenni Kurna tallis Jüri asula külje all. Treenisime koos Natalja-Rej, Riina-Chilli ja Tiina-Tessaga, vahel kampas ka Sveta Eksiga. Nüüd toimus treenimine juba vägagi regulaarselt ja seltskond oli endiselt suurepärane!
2008.a. toimunud Eesti Meistrivõistlustel agilitys saavutas Lexi puhta tulemusega Eesti Meistri tiitli. Ütlen ausalt, et see tuli mulle üllatusena… Veelgi enam olin ma üllatunud, et roheline tuli Agility MM´ile oli sellega välja teenitud (ja tegelt oli Lexi ka punktiarvestustabeli järgselt Eesti võistkonnas sees). Helsingi MM toimus samas kohas kus 8 aastat tagasigi ning mis kõige lahedam – kaasa tulid elama ka kõik Onykslased (+lisabonusena Lexi mõned kutsikaomanikud!), spetsiaalselt Lexi auks valmis meisterdatud särkides! 

Suvi 2008 sai treenitud Agility MMile mõeldes, Sveta poolt spetsiaalset meile (mina+Lexi ja Natalja+Rej) koostatud treeningplaani ja Soome agilityharrastaja võistluskoera toitumisjuhendit järgides. Siinkohal ma rõhutan – agility oli endiselt fun!!! meie jaoks ja kuigi vahetult enne MM`i oli ehk veidi enam pingeid, siis säilitamise positiivse meele sellegi poolest!

2008.a.-2009.a. talvel toimusid meie ehk mina+Lexi+Tessa ja Natalja+Rej+Tica treeningud Saue hallis korra nädalas. Kevadel kolisime taas TSKK platsile. 2009.a. suutsime taas Lexiga saavutada Eesti Meistri tiitli ja olime välja teeninud ka Agility MMi koondise koha. Kuigi ma pikalt kahtlesin, kas üldse sõidan, sai soov end-koera veel proovile panna ikka võitu ja nii ta läks… Taas terve suvi pidevat ettevalmistust MMiks, alustades treeningplaanist, massaazist (ikka Lexile, ikka Lexile) kuni sammumõõtjani välja J. Ja teate, endiselt suutsime säilitada rõõmsa meele ja ikka veel leian, et agility ei ole eesmärk omaette vaid võimalus koos oma koera ja teiste toredate inimeste ning koertega midagi tõeliselt suurepärast ette võtta!!! Tänud siinkohal suurepärasele reisiseltskonnale Austrias MMile sõites, ilma teieta poleks see reis olnud pooltki seda mis ta oli!

2009.a. alustasin ka päris oma treening-grupiga ehk Lexberryde agilityga. Lexi esimese pesakonna 4 kutsi (tegelt lausa kõik 5, kuid Elli pere lihtsalt ei jõudnud enam mingist hetkest) olid enne käinud Sveta juures agilitys ja Ert käib seal endiselt (väga tubli!). Seega oli mu õpilastel hea põhi all ja minul palju kergem (aitäh Sveta!). Veidi hiljem meiega liitunud Rutt on siis esimene, kes päris A ja Oga minu juures peale hakkas. Ja väga huvitav ja minule palju pakkuv on olnud see Lexberryde agility – lisaks sellele, et saan kogeda teiste juhendamist, saan ka aktiivselt olla osa oma kasvandike tegemisest, mis on minu kui kasvataja jaoks väga tähtis! Nagu ka see, et mul on nii superlahedad kasvandike omanikud, aga see on juba üks teine pikk jutt J.

2009.a.-2010.a. talvel treenisime TAKO hallis Suur-Sõjamäel – korra nädalas koos Natalja-Rej-Tica-Boltiga ja korra nädalas on Lexberryde trenn (Emily, Ert, Emma, Elsi ja Rutt). Kahjuks Tessa on vigastuse tõttu sunnitud agilityst loobuma, kuid loodetavasti leiab Tiina endale peagi uue toreda trennikaaslase, kellele Tessa kaasa saab elada J.
Kevade saabudes sulas 2010.a. meeletu lumekogus ja saime TSKK platsi takistused taas elule kutsuda. Ja kuigi lumi sulas, siis meie platsil lippab ikkagi ringi Lumi – minu järgmine trennikaaslane! Trennid teisipäeval ja neljapäeval (+Lexberryd), lisaks aeg-ajalt ka pühapäeviti.
2010.a parimaks saavutuseks oli Lexile EST AG CH tiitli välja teenimine. 2010.a. Eesti Meistrikatel sai Lexi auväärse 2.koha, kuid üks tiitel aasta kohta on igati väärikas saavutus, sest ei olegi viisakas alati kõike endale kahmida J! Jäin ise Lexi sooritusega väga rahule – 2 puhast rada, väike kaotus ajas vaid tublile Willile! Ja taaskord terendamas sõit MMile, seekord Saksamaale…

2010.a. suvi oli äärmiselt võistlusterohke! Isegi liiast… Igal juhul sai hooaja lõpuks Lexi võistlusraamat Saksamaa MMi sissekannete järel täis ja otsustasime väikese puhkuse kasuks. Ehk siis seekord läks aega lausa mitu nädalat, enne kui me Nataljaga koos koertega agility trenni tegime ning mitu head kuud enne kui me taas võistlesime.
2010/11.a. talve veetsime taas TAKO agility halli külmade seinte vahel, kuid sel talvel olid meie (Lexi-Lumi) trennid pigem lõbusad kui et väga sihipärased. Seda seetõttu, et enamustel teisipäevadel oli mingi tähtpäev (naistepäev, vastlapäev, sõbrapäev jms :)), tegelikult aga seetõttu, et üritasingi lõdvemalt võtta harjutades Lumiga enam kiirust-kiirendust ning Lexile 2-2 kontaktpindasid õpetades.
2011.a. oli minu jaoks agility mõttes väga raske – Lexi ei tahtnud enam väga joosta, sest tema vanus ja madal turjakõrgus, ei olnud 35 cm kõrguste tõketega kooskõlas… Lumi aga ei tahtnud veel agilityt joosta :). Osalesin küll võistlustel nii Lexi kui Lumiga (A0), kuid mitte sellises mahus, nagu eelnevatel aastatel. Lexi oli kvalifitseerunud ka 2011.a. MMile varukoerana ja sedasi õnnestus nii Lexil kui ka Lumil Prantsusmaal ära käia agility raames!
2011.aasta toredaim osa oli see, et meile “tekkis” oma sisehall. No hall on ilmselt palju öeldud, kuid siiski harjutusplats, kus ruumi takistustele ja koertele nende vahel jooksmiseks! Martti ja Jaani oskuslikud käed + tugev ramm olid abiks, et maha sai vaip ja lakke valgustus. Ja “voila!” nii me terve talve siseruumides treenisime – teisipäeviti koos Nataljaga, kolmapäeviti Lexberrydega ja kuna Lumil oli vaja hoogu juurde, siis lisaks igal võimalikul vabal hetkel omaette :).
2012.aastal leidis aset nii mõnigi pöördumatu sündmus :). Alustuseks sündisid märtsis Boltyl kutsikad, kellest üks hakkaja tüdruk kolis meile, et minu agility-hobi veelgi rikastada. Ma ei plaani vahetada tõugu, vaid võtan uue tõu lisaks lihtsalt – ikka tuleb ju endale väljakutseid seada! Ja Yes`i treenimine oli juba esimesel aastal liigagi huvitav :P.
Teine oluline 2012 aasta tähtsündmus on Lumi agility-karjäär: nimelt alustas Lumi kevadel ametlikku võistlemist A1 klassis ja sügiseks olime välja jõudnud A3`e!!! Ja mis veel toredam – Lumi hakkas arendama kiirust ka võistlustel! Seega oli minu töö vilja kandnud :). Lexi osales mõnel korral veteranide klassis ja tunnelivõistlustel, lisaks oli ta alati kohal trennides, olles alati käpp, kui kellelgi trennilistest ei olnud oma koera kaasas, kellega joosta või kui keegi soovis proovida rada või lihtsalt niisama :).
Agility MM 2012.aastal toimus Tsehhis, Liberecis. Seekord läksime esimest korda kohale oma autoga, mitte lennates. Lisaks ei olnud mul kaasas oma russelleid, kuid oli Yes ja Lexi lapselaps Lotta – mõlemad MMi pealtvaatajateks. Minul oli kanda meeskonna treeneri auväärne ametikohus, Martti lippas aga ringi pressikaart kaelas lehvimas ja fotoaparaat klõpsumas.
Lexberryde kolmapäevased trennid kestavad jätkuvalt, kuigi Lexberryde osakaal on vähenenud – sellegi poolest on kõik alati teretulnud ja treeningutele oodatud kui vähegi mahti on! Meie ridadega on aga ühinenud hurdaline Õie, Tartust pealinna kolinud russellipoiss Bowie ning Tessa-Tiina uus russellihakatis Chill.
Lõpetuseks – minu jaoks on agility olnud midagi toredat ja huvitavat, mida koos oma koeraga harrastada. Sakslaste puhul oli see lisaharrastus teistele aladele, nüüd russelliga on saanud peamiseks, borderiga ei teagi, mida muud veel teha võiks! Sellegi poolest ei ole agility mulle eesmärgiks J. Lisaks võimalusele koertega tegeleda on agility toonud minu ellu nii palju põnevaid ja huvitavaid inimesi, tänud teilegi!!!
Eks ajapikku lisandub siia see, mis edaspidi toimub. Või täieneb eeltoodud tekst, sest paljud olulised asjad on mul kindlasti ununenud (hetkel) ja kui need meenuvad, panen need ka kirja.
Lexberrys.eu