Tido ehk Tont

Wartti Spurtti Batidor

Hovawart oli minu ammune unistus. Kui Lexi toomisega Soomest oli kogemus juba olemas, siis järgmiseks võtsin ette hovawardi kutsika otsingud. See tõug on meie põhjanaabrite seas äärmiselt populaarne ning ka pesakondade valik suhteliselt suur. Tido kennelini jõudsin ma läbi tema ema – Wartti Spurtti Acinia ehk Demi – kodulehe. Demi kodulehe kaudu tutvusin tõeliselt mitmekülgse koeraga, kelle omanik harrastas koos koeraga nii kuulekust, jälge, kaitset kui ka vetelpäästet. Esimene külaskäik Tido pesakonna juurde Kuopiosse sai ette võetud veebruaris.

Kohutsin lisaks kaheksale väiksele hovawardi-hakatisele ka nende ema Demi ja vanaema Neriga. Need kaks koera jätsid tookord tõeliselt vapustava mulje – tasakaalukad ja rahulikud toas puhkehetkel, energilised ja kontaktsed jalutuskäigul. Tido isa Jölli ning vanaema Muusa sattusid ka just sobivalt meie reisu ajal kutsikatele külla ja nii saigi pea pool Tondi suguvõsast kohe üle vaadatud. Koju Eestisse saabus Tido 2004.a. aprilli algul koos russellist sõbra Tessaga, kellega oli hea koduigatsuse peletamiseks laevas trallitada ning turiste lõbustada.

Ja trall jätkus ka kodus, kus Lexi uue seltsilise rõõmuga vastu võttis. Ilmselgelt arvab Tido tänaseni, et tegelikult on ta hoopis russell mitte hovawart. Kõik väiksed valged koerad on tema jaoks tõeliseks atraktsiooniks! Samuti ei arvesta ta praegugi, et tema mõõtudes koer ei saa vabalt laua alt stratida ilma, et terve laud ning mõned toolid takkapihta kaasa ei tuleks…

Tido tugevaimaks küljeks on ilus olemine :). Talle kohe tõeliselt meeldib poseerida ja seda juba täiesti kutsikaeast saadik! Muidugi nähes tema isa Jöllit näituseringis ei ole kahtlustki, kust see geen pärit on. Näitustel on Tont olnud edukas – tema nime ees ilutseb tiitel Eesti Juunior tshempion, ta on olnud kutsikana BISi ringis 3. kohal ja saanud peaaegu Cacibi :). Tulemused täpsemalt siin.

Nagu paljudele hovawartidele omane, haarab ka Tidot vahetevahel “hoffi-hepuli”, mis väljendub tohutu kiirusega ringi tormlemises. Tondi peremees aeg-ajalt siis ikka imestab, et “millal sellele koerale Soomest ta ajud järgi saadetakse…”. On nende ajudega kuidas on, aga korra õnnestus Tidol tänu oma tormakusele tõsine trauma saada, mille tagajärjel ta ühte oma tagajalga loopima hakkas. Vaeva sai nähtud kõvasti lihaserebendi likvideerimiseks, alustades nõelravist ja lõpetades jooksutrenazööriga. Paraku juhtub vahel praegugi, et täiesti ootamatult hakkab jalg taas valet liigutust tegema 🙁 .

Tont on nüüdseks keskendunud kodukoer olemisele, kes naudib täiel rinnal pikki jalutuskäike ning puhkehetki kamina esisel. Kui ikka koolitunnid on nii vastumeelsed, siis ei ole ju mõtet peaga vastu seina joosta :).

Aprillis 2009 sai selgeks nii mõnigi põhjus Tido käitumises – tal diagnoositi katarakt (silma hallkae), mis põhjustab tal kehva nägemist ning fokuseerimisvõime puudumist. Ilmselt ongi see tema ebakindluse põhjuseks – kui ikka ei näe täpselt kes või mis on lähenemas, siis ollakse pigem ettevaatlik… Tegemist on arvatavasti päriliku haigusega, sama diagnoos on ka ühel Tido õel.