Kutsikate oma päriskodudesse kolimine on alati selline bitter sweet moment. Tegelikult on ju hea meel, et nupsikud oma elu alustavad ja ise oled peredki neile välja vaadanud. Teisest küljest on raske lahti lasta nendest marakrattidest, kes viimased kaks kuud sul pea 24h mõtetes on olnud. Ilmselt enamus kasvatajaid ikka poetab pisara või paar peale kutsikate lahkumist. Ja nii on minulgi olnud kõik need 16 aastat, kuni seekord… Mõlemad kutsikad kolisid peredesse, kus on Lexberry russellid juba olnud/on! Seega olid pered nii omad kui üldse saavad olla ning kasvataja süda nii rahul, et isegi nuttu ei tulnud 🙂
Kutsid alustavad juba aprillikuust õpingutega koertekoolis, elukool toimub nagunii! Edu ja palju õnnestumisi ning sekka ikka koerustükke ka!